Mu hullul deemonil on täna vabad käed,
mu nõrkust kasutab ja aina narrib,
kord närib pliiatseid, kord plekke teeb ja näe,
hetk hiljem hoopis kräunutab kitarri.
Hei, põrgusigidik, mis tembud on küll need?
On Sul vast kummalised kukerpallid...
Miks maalil äkki mägi näitab keelt
ja vahtraleht sööb valget villast salli?
Miks Ülemlaulust äkki saanud bluus?
Mis ilged värsid tilguvad mu sulest?
Miks mööda lage ronib savikruus
ja kummipuu on rohelises tules?
Jah, hullul deemonil on vahel vabad käed,
koos keerutame reibast tonditangot
ja ainult meile kuulub veider päev.
Sest homne päev on jälle külm ja kange.
No comments:
Post a Comment