Tehnilise keerukuse tõttu peetakse sonetipärga tihti luulemeisterlikkuse mõõdupuuks. Eesti keeles muudab pärja koostamise raskemaks riimsõnade nappus, kuna neid vajab sonetipärg paarikümnete kaupa. Samas on just raskus kutsunud nii tuntud kui ka harrastusluuletajaid sonetipärja kallal jõudu proovima. Kui 1978. aastal ilmunud "Eesti värsiõpetuses" teadis Jaak Põldmäe eesti kirjandusest üles lugeda vaid kuus seda vormi viljelenud autorit, siis hilisematel aastakümnetel on pärgade arv mitmekordistunud. Teadaolevalt on sonetipärgi kirjutanud Kaarel Krimm, Rudolf Reiman, Aivo Lõhmus, Bernard Kangro, J. Mihkla, Valmar Adams, Urve Tinnuri, Katrin Tammik, Lembit Eelmäe, Mait Raun, Helve Poska, Leelo Tungal, Lembit Saarts, Arne Merilai, Märt Väljataga ja Merle Jääger. Väliseesti luuletaja August Pihlak on kirjandusteadlase Rebekka Lotmani andmeil ainus eesti luuletaja, kes on kirjutanud koguni kuus sonetipärga[1].
Alljärgnev üllitis muidugi tehniliselt täiuslik ei ole, aga ma olen noorena vähamalt üritanud :) . Ja millest selles vanuses ikka kirjutatakse, kui õnnetust armastusest...
I
Me kohtumiste rituaal sai pühaks.
Ta üle kuldas meenutuste helk.
Nüüd ärkan vahel pimeduses. Üha
veel hämmeldun, et pole meelepett
mu tume üksindus. Teeb valvsaks
üks automürin. Ei, ei peatu ta.
Neil kaugeil öödel olid mulle ainsam.
Nüüd hulgast kokku ühtegi ei saa.
Kuid ma ei ole moosekant, vaid lüürik,
mu peod ei muutu pilgariteks eal.
Jah, tuleb ette, võõra maski üürin,
kuid kaua selles olla pole hea.
Ja kuigi oli valus, kui sa läksid,
sust loobusin, et iseendaks jääksin.
II
Me kohtumiste rituaal sai pühaks.
On läinud hetkeil lummav oreool.
Sind unustada üritades üha
teeb rohkem haiget allasurut soov
sind kordki näha, ainult viivuks tunda
su huulte põletust mu kuival suul,
su kätes leegitseda nagu tungal,
sind vaikselt hellitada nagu tuul.
Jah, valus on ja lasen valul tulla,
sel endas voolata kui puhastaval vool.
Kõik läinu tardub vaikimise kullaks,
kord läbi saab ka kõige rängem proov.
Kui kustub armastus, on käes see hetk,
ta üle kuldab meenutuste helk.
III
Ta üle kuldab meenutuste helk,
end veenan tihti. Olles kalk ja kaine
ning rahulik. Kesk loomet õnnelik.
Kuid vahel öösiti ma olen naine,
kes ihkab õrnust, ihaldatud olla.
Kui ennast viimse kübemeni saaks
just sulle anda. Miks ei võiks sa tulla,
et igatsusest hetkeks tõelus saaks
ja mitte tunnetada, kuidas hirm
on üksinduse ees. Ja kallistada.
See ööde meeletus, see tume kirg.
Kuis võisin ihaldada unustada?
Oh jumalik, meist kumbki polnud pühak,
Nüüd vahel ärkan pimeduses. Üha.
IV
Nüüd vahel ärkan pimeduses. Üha
näen sama und. Üht kumendavat kuju
näen läbi öö ja puudutada tahan
su huuli, laupa. Pettepilt ent hajub
vaid hõõguv kiirgus üle tumma voodi
hetk helendab. Kuid seegi peagi kaob
ja tosin tonti tantsib omamoodi,
luupainajalik rütm mu veres taob.
Aovalgus lummust peletada aitab
ja karges koidus kinni kasvab haav.
Päev, aita end mul kaimase eest kaitsta,
ehk tontlik vari olematuks saab
ja ükskord sulle mõeldes saabub hetk,
veel hämmeldun, et pole meelepett.
V
Veel hämmeldun, et pole meelepett
see teadmine, et kuulusin kord sulle
ja mitu aastat möödus nagu hetk,
kui luuletus, mis pillatuna tulle
sai sädemetesajuks. Mõneks ajaks
mu hinge jättis veritsevad villid.
Paar korda käisin veel ma rohtus rajal,
et istutada lõhnavvalgeid lilli
me lembe hauale. Raudhalli kivi
ka veeretasin meenutajaks maha
ja loitse laususin ja ruunikiri
jäi märgiks kõik jäi seljataha.
Nüüd kindlat paika otsin teisel kaldal.
Mu tume üksindus teeb valvsaks.
VI
Mu tume üksindus teeb valvsaks,
sest sinu kuju võtta võib vampiir,
kes kesköötunnil näib nii õrn ja armas.
Ta teemantsilmist sähviv valguskiir
lööb äkki valgeks ruumi minu ümber,
nii heledaks, et pimestub mu pilk.
Et mitte kukkuda, löön käed ta ümber
ning kätte jõuab soerdi silmapilk,
ta hellalt huuled vajutab mu suule
(veel ikka usun temas tundvat sind)
ent äkki tajun, mõistan, näen ja kuulen,
et lahtub jõud ja tühjaks voolab kirg.
Jälk unenägu, hea, et äratab
üks automürin. Ei, ei peatu ta.
VII
Üks automürin. Ei, ei peatu ta,
vaid võõras tuli vilkus akna taga.
Külm higi laubal, leban umbses toas,
kus äsja olin puudutanud seda
sünkvalget ebardit, kes sinu kujul
piiskhaaval imes minust elutahet.
Just nagu sina, kes ka omal ajal
mult võtsid kogu jõu ja vahel
su lembetulest põlenuna maha
jäin õnnelikuna, kuid vaevalt elus.
Ma sulasin su pilgus nagu vaha,
kuid viimaks haihtub kogu lummavõlu.
Kord unustan, et sina, minu armsam,
neil kaugeil öödel olid mulle ainsam.
VIII
Neil kaugeil öödel olid mulle ainsam,
kuid igast ööst saab ükskord kirgas päev,
mis helendust toob enesega kaasa.
Justnagu selgemini kõike näeks.
Kontuurne maailm muutub värviliseks,
kaob tonditrall mu hõbedasest toast,
õrn muusika, mis nõnda imeline
kui uuekssünniks annaks jälle loa.
Näe, elu pinguldub ja tuksub soontes.
Suur rahutus mu liikmetesse poeb.
Peopessa öösel kirjutatud joontest
veel pisut aralt tänast päeva loen.
Neist ebardeist, kes öösel võtsid maad,
nüüd hulgast kokku ühtegi ei saa.
IX
Nüüd hulgast kokku ühtegi ei saa,
ükskõik kui palju ahvatlejaid poleks,
ma valvan kiivalt oma vikerkaart
ja kaitsen end, mis ka ei vastas oleks.
Ses võitluses on raske võita, tean,
just iseeennast, Suudan jääda kindlaks?
Kas suudan uljalt püsti hoida pead,
kui kurbus meelemürki näkku hingab?
Võib-olla aitaks vein, võib-olla naer?
Võib-olla laul, mis kõlaks hommikuni?
Võib-olla komejant, võib-olla pillerkaar,
mis maitseks arutult kui rumallõbus uni.
Või mõni polka mööda linnamüüri?
Kuid ma ei ole moosekant, vaid lüürik.
X
Kuid ma ei ole moosekant, vaid lüürik,
mind polkast enam veetleb menuett.
Ma ükskord pidasin sind kindlaks müüriks
ja tuge lootsin. Selgus, pehkiv hütt,
kus lävestki näis üle saada raske,
vaid olid. Häbenema pean, et kord
ma kullaks pidasin su lihtsat vaske.
Kuid küllap paljud eksivad ükskord.
Üksainus kord, ma loodan, teist ei tule.
Ma pööran selja. Alatiseks tee
mu juurde suletud su tulekule.
Ma olen valinud ja leidnud tee.
Ja kuigi vahel hetkeks kaotan pea,
mu peod ei muutu pilgariteks eal.
XI
Mu peod ei muutu pilgariteks eal,
espriid ma ikka hindan veinist enam,
end elavana tunda võin vaid seal,
kus taid ja vaimukus on sädelemas.
Toob särav mõistus vestlusesse pinget,
hea partneriga tantsust sünnib lend.
Näib äkki, olin põhjakäinud ingel
ja imestan, et leida võin veel end
neis paigus, kus kord veetsin pikki tunde
täis rõõmu, muusikat. Kae, tuttav viis,
nüüd ellu kutsub ununenud tunde,
mind äratab. Miks üldse läksin siit?
Miks ekslesin, kui laev, mis kaotas tüüri?
Jah, tuleb ette, võõra maski üürin...
XII
Jah, tuleb ette, võõra maski üürin...
kuid vastumeelseks muutub maskeraad,
kui tunnetan, et mõte muutub nõriks
ja tunded madalduvad vastu maad
ning ligi hiilib hirm. Küll vaikselt alul,
kuid aina julgemini võtab maad
suur, halvav õudus. Kuidas ma küll talun?
Kas eales narrimütsist vabaks saan?
Ent jõuga rebin endalt võõrad suled,
söed puhun hõõgvele ja lahvab leek,
ses taevasteni lõkendavas tules
näen kuradit ja näitan talle keelt,
vaid eemalt võõrast ahvatlevaks pean.
Kuid kaua selles olla pole hea.
XIII
Kuid kaua selles olla pole hea,
mis uudne näis, võib peagi läilalt maitsta.
Su vaimuilma piiratust nüüd tean.
Mul polegi end tarvis enam kaitsta,
sest mõistan, nimelt täna on see päev,
saan lõplikult, saan piiramatult vabaks
ning helevalget tulevikku näen.
Sind enam seal ma kohata ei tahaks.
Käin oma teed ja see on imeline
kui muinasjutt, kui kangastus, kui lend,
kui võlulaul, kui leheroheline,
kui haldjaball või föönikslinnu lend.
Jah, kuigi ennast sinuga ma petsin.
Jah, kuigi oli valus, kui sa läksid.
XIV
Jah, kuigi oli valus, kui sa läksid,
sai olemisest äkki olevik.
Kui kaua küll see pime uni kestis?
Kas aastat paar, või terve igavik?
Ma võiksin nutta, mõeldes surnud ajast,
mis ükskord veetsin sinu embuses.
Aeg pudenes mu käte vahel maha,
arm roiskus, kõdunesid embused.
Sa paraku ei olnud piirdeist vaba.
Su kodu polnud unelmatemaal,
ja kui ka püüaksid, ehk siiski sa ei taha,
mu taevasteni tõusta sa ei saa.
Arm teadvust pettis, rumalusi rääkis.
Sust loobusin, et iseendaks jääksin.
XV
Sust loobusin, et iseendaks jääksin.
Oh lahtirebimise põrguvalu!
Tol õhtul, kui sa pimedusse läksid,
mu keha kisendas ja armu palus.
Suu vaikis. Pilgud võinuksid mind reeta,
lõin silmad maha, seistes paljajalu
su jälgedel. Oh, võinuksin vaid veel ma
neid käsi, mis kord nagu kuiva halu
mu süütasin, neid käsi oma pihal
veel ainult üheks puudutuseks tunda,
kui Kaini märki igaveseks nahal
su viimast sõrmejälge enesega kanda.
Su sammud liiva mattis meremüha.
Me kohtumiste rituaal sai pühaks.
