***

***
sind kord loodi jumalast
mind su küljeluust
koos me sõime kõhu täis
paradiisipuust
koos meid välja visati
pühast Eedenist
aga see ei segagi
üheksolemist

***
veetsingi öö no kelle see asi
olen poetess või naine või masin
lahtisel käel pühin näolt huulepuna
taevas on kõrgel ja kus on siis jumal
vaatan su silmi näen kirgede kaja
küllap siis oli meil teineteist vaja

***
Laske olla mul kui kasvav rohi,
ärge paluge mult laule kodumaast,
niigi tihti rohkemat kui tohib
olen ennast kuulnud ütlemas.

Ärge paluge mul laulda leivast.
Leib on laual, pehme, pruun ja soe.
Leib on õues, prügikasti kaanel.
Jõukus kasvab. Kopikad ei loe.

Ärge nõudke minult lembeluulet,
armsaim kõigist niigi näeb ja teab,
kirjutab mu vaikivale suule
õiges võtmes loodud noodiread.

***
läbi mu juuste sa ütlesid
nägevat imelinna
arglikult silmad sulgesin
pelgasin tahta sinna
sinu õlgadest aimasin
õhkuvat tulist soojust
sinu põue surusin näo
sinusse päike loojus

***
Ses loojangus on ammuolnu algust
ja läinud lembe läbipaistvat selgust
Hetk puruneb mu kohmakates kätes
ja südame all tuksub ajaläte.
Siis surun nina vastu aknaruutu
ja mõistan, mitte midagi ei muutu
su minekust. Jääb helendama valgus,
mis meie kohtumistest südameisse valgus.

***
On iga kevad jälle uus ja imeline,
kalender ehkki kordab endast taas,
nii erinev on sündimise ime
ja andmisvalust krampikiskuv maa.

Nüüd õhku karjatan su kõrvetavat nime
ja puudeladvus peatub lendav saar.
Kõik loob ja liigutab. Erkroheline
on lembeloitse lausuv vahtrapaar.

Et seda armurikkust veidikegi mõista,
et kuulda, kuidas puhkev võrse hõiskab,
seon ennast tammepuule ohvrivanikuks.

***
võta need võtmed ja keera mind lahti
riivid löö puruks ja ava kõik sahtlid
avasta trepid ja uksed löö valla
kord tõuse üles ja kord lasku alla
viimast ust valvab tilluke ööbik
seal on mu hing ja südamelöögid
võta sealt hing ja viruta tulle
las põleb tuhaks et kuuluda sulle

***
Hallvalgeid pilvi nagu sassis lambaid
pea kohal siia-sinna puistab sügistuul.
Nii kõrget taevavõlvi maal on raske kanda.
Ning sõrmetipud vastu tantsisklevat puud
ma tunnen suvelõpus juba lume maitset,
ehk küll veel lõõmab pihlakate leek.
Selg vastu uksepiita, tundes kodu kaitset,
ma kuulatan, kas mõistan linnukeelt.

***
tuul mu tumeda akna taga
aina tuulab ei mõtle
hetkekski peatuda kuulatada
kas ma miskit ei ütle
mida mul olekski tuulele öelda
temal on tuulerajad
toas põleb küünal ahi köeb ja
enamat polegi vaja