ära vaiki karju parem karju täiel häälel
küll su karjed kinni katab tänavate röök
kivi kasvab südamesse asfalt muru pääle
ei see olnud tormipuhang lihtsalt näkkulöök
ära ahastusest lõhke kui siis vastu seina
valgelt müürilt pleki küürib koristaja kalts
pisut hiljem ühtki märki valust pole leida
viimse veretilga õgib inimsööha malts
ainult hääl jääb hüüdjaks kõrbeks hulgub mööda liiva
klaasikillud krigisevad sammaldub betoon
terastalad painduvad ja roostetavad kiiva
inimene kuningas kas hävitad või lood
No comments:
Post a Comment